Ettevõtja otsib pagulast

See on olukorra majanduslik külg. Kuid sellel on ka sotsiaalne ja kultuuriline külg, mis ei ole alati nii üdini positiivne. Kõik loetletud majanduslikult kasumlikud mõjud tekivad mõne aja pärast ja mitte esimesel või isegi teisel aasta pärast põgeniku saabumist. Algselt vajavad põgenikud tuge, et katta nii elukoha- kui ka kohanemiskulud, nagu näiteks keeleõpe. Majanduslikult algselt vähem konkurentsivõimelised pagulased täidavad madalapalgalise lihttöölise turuniši, mis sissetulekutelt võimaldab Eestis küll ära elada, kuid mitte inimväärselt. Osa põgenike ettevõtlikkust arvestades on tõenäosus, et nad rabelevad palgavaesusest üsna peagi välja pärast enda tööandjaks hakkamist, kuid märkimisväärne hulk neist jääb madalapalgalisele töökohale alatiseks. Kui esimese põlve sisserännanud oma madalamat elatustaset ja hakkamasaamist kohalikega võrreldes taluvad puhtalt tänutundest ja mälestusest sellest, et enne oli kordi hullem, siis teise, riigis juba sündinute põlvkonna puhul, on ootused hoopis teised.

Kultuuriliselt on kohanemine veelgi vaevalisem ning siin tuleb partnerina mängu ka vastuvõtva ühiskonna kohanemissuutlikkus ja valmidus. Kuivõrd aktsepteerib vastuvõttev ühiskond endast erineva käitumisviisi, tavade, keele ja ka välimusega inimest kui võrdset ühiskonna liiget? Kuivõrd aitab vastuvõtja tulija kohanemisele kaasa näiteks sellega, et teeb talle põliselanikega mõnedes nõudmistes hinnaalandusi või on heaks partneriks keeleõppel. Viimasega on eestlased kurikuulsalt halvad, sest minnakse väga kiiresti üle inglis- või venekeelsele vestlusele, andmata uuele elanikule võimalust oma uue kodumaa keele kasutamist harjutada.

Miks on põgenik Eestile pigem tulu kui kulu?

Kas põgenik on Eestile tulu või kulu? Kõige lihtsam fakt, mis ilmselt ei vaja jõulist tõestamist, on see, et täisealise inimese sisserändega Eestisse hoiame kokku lapse üleskasvatamisega seotud kuludelt. Swedbank arvutas 2010. aastal, et lapse üleskasvatamine Eestis maksab orienteeruvalt 75 000 eurot – nii lasteaedade, koolide, kui ka toidu ja riiete ostmise kulu kokku. Üks täiskasvanud sisserändaja, kes saab kohe tööle asuda, on seega puhas tulu, mitte kulu. Kuid nagu teiste riikide uuringud on näidanud, on selliseid pagulasi, kes kohe tööle saavad asuda, vähem võrreldes nendega, kes vajavad aega kohanemiseks.

Eestis ei ole seni uuritud pagulaste kohanemist põhjusel, et neid on siia tulnud väga vähe, ligi 20 aastaga vaid 100 inimest. Ka on seni vastuvõetud pagulaste hulgas palju Venemaa ja teiste endise Nõukogude Liidu riikide kodanikke, kellel on ajaloolistel põhjustel kohanemine kergem võrreldes Lähis-Idast või Aafrikast saabujatega. Küll aga näitab Pagulasabi kogemus, et suurem osa põgenikest on väga motiveeritud töötama niipea, kui neil selleks võimalus tekib. Ära ei öelda ühestki tööpakkumisest, kuna ühelt poolt tuntakse kohustust vastuvõtvale ühiskonnale n-ö tasuda ja teisalt tuntakse vajadust pärast mitmeid aastaid põgenikelaagrites ja –keskustes saada lõpuks uuesti oma elu peremeesteks.

Suur osa Eestisse kvoodiga saadetavatest põgenikest on tõenäoliselt mitmetel objektiivsetel põhjustel ilma erialase hariduseta või siis ei vasta nende hariduslik kvalifikatsioon Eesti tööturu nõuetele ning seetõttu langevad nende võimalused tööturul madalapalgalistesse lihttööde niššidesse. Seni ainukeses, 2011. aastal läbiviidud Eesti pagulaste kohanemist puudutavas uuringus on viidatud, et restoranides ja baarides töötamine on kujunemas omamoodi nišiks, kuhu põgenikud tööle saavad, valdavalt siis köögipoolel. Samal ajal majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi prognooside kohaselt oodatakse suhteliselt kiiret hõive kasvu hoopis info ja side valdkonnas ning elektroonika- ja masinatööstuses. Hõivatute arv kasvab eeldatavalt ka traditsioonilisematel tegevusaladel nagu puidutööstus ja turismisektor või kus seoses elanikkonna vananemisega on oodata nõudluse kasvu (tervishoid ja sotsiaalhoolekanne). Sama prognoos ennustab, et lihttööliste osakaal tööjõu vajadusest aastani 2022 on 9%.

Pagulane valib lihttöö

Kui vaadata neid tööturu nišše, mida pagulased on täitnud teistes arenenud majandusega riikides, ei ole põhjust arvata, et Eestis läheb teisiti. Seetõttu võib ennustada, et info ja side valdkonna tööjõuvajadust pagulased leevendada ei aita. Pagulased võtavad vastu tööd, kus nõutavate kvalifikatsioonide tase on madal või kus neil on teatud eelised kohalikega võrreldes, nagu näiteks restoraniköökides ja teistes turismi- või meelelahutusärides. Ka on tõenäoline, et pagulased võtavad vastu töökohad sotsiaalhoolekande ja tervishoiu valdkonnas, mida eestlased hea meelega ei täida, kuna tegemist on väga madalalt tasustatavate abitööliste ametitega. Kasvava nõudlusega, kuid veel mitte väga tugeva konkurentsiga valdkond on ka koduabilise teenused alates pesumajadest kuni koristajate ja lapsehoidjateni, mida juba traditsiooniliselt täidavad arenenud riikides sisserändajad. Last but not least, ka juba senine Eesti kogemus näitab, et pagulaste hulgas on palju ka neid, kes kas juba on või plaanivad alustada oma ettevõttega.

Ei ole mingit põhjust arvata, et Eestisse tulevad pagulased muutuvad meile koormaks ja pidevaks kuluks, vaid on tõenäoline, et pikemas perspektiivis on tegemist Eesti majandust ja elujärge tõstvate oluliste ühiskonnaliikmetega. Kui rahaliste plusside ja miinuste debatt korraks kõrvale jätta, siis kõige suurem on siiski meie moraalne kohustus aidata surmasuus olevaid inimesi olenemata sellest, kas nende päästmine oleks meile majanduslikult kasulik või mitte.

Autor: Kristina Kallas